Pühapäev Oradeas

Pühapäeval käisime Aradist 115 km põhja poolt asuvas Oradea nimelises linnas. Sõitsime linna väikese mikrobussiga. Pilet maksis 25 lei. Läksime seiklema neljakesi. Istusime Claraga kõige taha ritta, kus oli täpselt neli kohta meile. Beata  ja Irene sinna istuda ei tahtnud ja istusid hoopis meie ette. Ja muidugi istusid just sinna taharitta minu kõrvale bussi kõige paksem mees ja naine. Terve mu parem külg sõna otseses mõttes higistas tema paksu keha vastas. :)

Oradeast.

Ma olin sellest linnast niivõrd võlutud, ei anna Aradiga võrreldagi. Ma olin sattunud nagu muinasjuttu Hans ja Grete, kus kõik majad meenutasid glasuuritud piparkoogi majakesi. Ilm oli fantastiliselt ilus. Päike paistis ja temperatuur oli 16C. Koorisin kõik oma paksud sügisvammused maha, sellega kaasnes ka muidugi ebameeldiv asjade tassimine. Kuna oli pühapäev siis enamus poekesed olid suletud. Kinnitasime Falafelis oma kehta. Toidukogus oli ebamääratult suur aga see-eest hea. Pole selle vähese veedetud aja jooksul nii head saanud. Ega Aradis erilisi söögikohti polegi, kui kebabid. KM0 on, kus kohalik rahvas söömas käib. Selline kodune toit, ülesoojendatud mikroleineahjus. 

Suunasime oma sammud Decathloni. Google maps juhatas meid ilusasti kohale. Ostsime spordiasju. Poolteist tundi läks seal kiiresti. Pididme sammud bussi peale seadma. Küsisime bussijuhilt pileti ostu kohta. Keelt muidugi ei osatud. Näidati meile kleepsukest bussiseinal SMS saatmiseks. Kuna Oradeas elab ka u. 30% ungarlasi, oli informatsioon ainult rumeenia ja ungari keeles. Sõnumi saatmine jäigi selgusetuks. Siin on telefoni operaatorite vahel mingi imelik süsteem. Meie oma Digi operaatoriga teisele operaatorile sõnumit saata ei saa. See selgus mul juba eelnevalt ühele õpetajale sõnumit saates. Hädas olnud vabatahtlikke näinud meesterahvas üritas meid kuidagi aidata, aga tema ka ei olnud kohalik. Ta oli pärit Süüriast ja elab ja töötab juba 8 kuud Oradeas. Süürialane oli hästi abivalmis, tuli meiega samas bussipeatuses maha, et näidata meile kus raudteejaam on. Ta elas samas kandis. Jalutasime oma 1,5 km rongijaama. Rongini oli meil oma tund aega veel aega. Mõtlesime, et istume kuhugi kohvikusse maha. Süürialane üritas meid aidata viia ühte kohvikulaadsesse kohta. Nähes selle ees üht kohalikku põit tühjendamas läks igasugune huvi ära. Vend kuses nagu katkiläinud kraanist. Me asco.
Kojusõit oma kolm tundi (115km) selles samas jubedas rongis, millega esimesel päeval Aradisse sõitsin. Rongisõit Oradea-Arad maksab 15,5 lei. Tüdrukud tahtsid rongis Wc minna. Aga mida sa teed kui häda peale ei tule :D. Wc asub kohe rongi uste juures. Pisike ruum, milles vaevu jalad sisse mahuvad. Aga selleks on ruumi küll, sest ust ees ei ole.:D Rongis on kuuekohalised istmetega kupeed, milles on metsikult palav ja õhku ei ole. Kupee ust lahti ka teha ei taha, sest sealt immitseb võigast Wc haisu sisse.
Südaööks olime kodus tagasi.