Reede õhtu alustasime sõitu Aradist Belgradi poole. Rentisime auto Rent a Car seitsmele inimesele - neli hispaanlast, türklane, eestlane ja itaalane. Kella 20:00 ajal jõudsime Serbia piiripunkti, kui saime teada, et piir on suletud 2 minutit tagasi. Pidime sõitma 40-50 km eemal olevasse piiripunkti. Kellaaeg oli juba hilja ja hakkas pimedaks minema. Selgus, et auto esituled ei tööta korralikult. Sõitsime sõnaotseses mõttes kottpimedast. Oleksime peaaegu kohaliku jalgratturi alla ajanud. Ega teisel tuledega varustatud ratast just ka ei olnud. Jõudnud teise piiripunkti selgus, et autojuhil on olemasolev autojuhi luba kaotatud juhilubade registris. Edasi ta enam sõita ei tohtinud. Pidime ootama natuke ja autojuhti vahetama. Tegime seni aega parajaks ühe armsa koeraga, kes oli Rumeenia ja Serbia piiripunkti vahelises alas. Koer oli järjekordselt üliarmas, et oleks tahtnud teist kaasa võtta.
 |
| Hispaanlased kutsuvad kõiki tänava koeri Sarna-deks, |
Saime siis Clara meie uueks autojuhiks. Läbisime ilusasti ka Serbia poolse piirikontrolli. Olime paarsada meetrit riiki sisse sõitnud kui peale pööret politsei meid kinni pidas. Muidugi, et nende samade esitulede pärast. Jauras ja tahtis meile trahvi teha. Üritas selgeks teha, et oleme oma elud kaalule pannud. Trahvi ta siiski ei teinud. Üritasime selgitada, et ostame siit samast bensukast uued pirnid. Algul ta ei tahtnud meist ikka aru saada ja üritas raha saada. Mitte trahvikviitungit vaid ikka pistist saada. Muide bensujaam oli kohe 20 meetrit meie selja taga. Sõitsime bensukasse ja ostsime uued tuled. Õues oli meeletu torn. Serbias on bensiinijaamades eraldi inimene tööle pandud tankijaks, see sama tankija aitas meil ka tuled korda ajada. See sama politseiauto sõitis hiljem meie juurde bensiinijaama järele ja ajas meiega juttu veel.
Tuled vahetatud saime mööda Serbia teid vurama hakata. Olime jõudnud Belgradi kesklinna sisse, kui politsei meid tee peal kinni pidas. Kiiruse ületamine, 50-ne alas 77 km/h. Saime trahvi 6000 dinarit.
Parkisime auto nö oletatava hosteli lähedusse ja härrad läksid selle tormiga hostelit otsima. Ootasime autos kaua. Lõpuks härrad tulid ja selgus, et telefonile keegi ei vasta ja sellel aadressil seda hostelit ei eksisteeri. Ootasime külmas autos pea 1,5 tundi. Terve tee sõitsime lahtise aknaga, et kütust säästa ja mitte aknasoojendit sisse panna. Kõik tuul puhus otse alla, minu jalgadele. Ma olin läbikülmunud. Pluss veel külmas teadmatuses ootamine.
Kella kolmeks südaööl jõudsime hostelisse. Õnneks hostel oli korralik ja puhas. Öö maksis 12 EUR. Õnneks sai eurodes maksta sulas, sest kellelgi dinareid polnud.Muidugi selgus ka järgmisel päeval, et dinareid saab vahetada ainult vähe kõrgema kursi vastu ehk siis dollari, austraalia dollari või euro vastu. kaardimakse võimalus siis ka muidugi puudub, nii Rumeenias kui ka Serbias. Seega peab eelnevalt oma Lei Rumeenias eurodeks vahetama ja siis Serbias omakorda eurod kohalikku dinariks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar